Arvamused

Poska kohvik.

On olemas vanarahva tark ütlus: igas majas on köök majasüda. Nii on ka meil Poska majas.
Südamel on aga ka üks väga tähtis kambrike – see on kohvituba.
Kui köök annab kosutust kõhule, siis kohvik rohkem hingele (ehkki ei jää unustusse ka kõht). Tähtsad on mõlemad.
Pärast väsitavat võimlemistundi või võõrkeeleõppust; kui silmad on väsinud peenikesest näputööst; enne või pärast kontserti – alati on hea tassi kohvi juures hingele kosutust anda.
Lõhnast on tunda, mis maitsvaid kooke-pirukaid maja virgad küpsetusmeistrid sellel päeval on valmistanud.
Kui oma küpsetistest jääb väheks, saab toodud lisa lähedasest pagariärist. Tühi pole kohvikulett aga kunagi.
Hea kohv, tee, mahl. Kui hästi maitseb jäätis! Eriti veel siis, kui lapselaps kaasas on. Igale maitsele on midagi.
Mis aga eriti meie kohvikule omane on, see on lahke naeratus ja meeldiv teenindamine. Ja kui kuskil mujal head tuju ei leia – tule Poska maja kohvituppa. Oled alati oodatud.

Pille Lõvend

Meie inglise keele rühma liikmete siiras ja südamest tulev tänu ning lugupidamine kuulub kõikidele Poska maja asutajaliikmetele. Oleme õnnelikud, et saame osa võtta oma maja töödest ja tegemistest, jätta jälje tema ajalukku. See ilus päikeseline maja on meid ümbritsevas pulbitsevas elumeres kosutavaks oaasiks, kust ammendame täiendavat eluenergiat ja kus meid ümbritsevad head haldjad.
Meie 15-liikmeline sõbralik pere koosneb inimestest, kes on täiesti erinevad iseloomult, temperamendilt, vanuse ja erialase ettevalmistuse poolest, kuid aastatega on meist kujunenud välja üks imetore mosaiikmaal, kus igal kilukesel on täita oma tähtis funktsioon. Meie rühmas valitseb harmoonia. Kui lehitseda meie rühma sajaleheküljelist päevikut, kuhu on koondatud nii sõnas kui ka pildis kõik me rühma ettevõtmised, siis torkab silma, et kõige iseloomulikumaks jooneks rühma liikmete puhul on üks raskesti diagnoositav haigus: mittevananemine. Osavõtt meie maja arvukatest üritustest – loengutest, kontsertidest, aiapidudest, ekskursioonidest, matkadest – ning samuti aktiivne osalemine rühmatöös on andnud meile tugevaid süste positiivseks mõtlemiseks ja ellusuhtumiseks. On vastuvaidlematu tõde, et aktiivsus ja nooruslikkus käivad käsikäes , emotsionaalne heaolu aitab kaasa terveksolemisele, samuti sellele, püsida kaua noorena.
Meie tegeleme vaimutööga. Nii mõnigi kõrvalseisja suhtub sellesse iroonilise naeratusega – milleks vanadele ja nõrkadele veel inglise keel? Targad arstid aga ütlevad: terve vaim hoiab keha noorena. Meie vaim olevat nagu muskel, seda peab treenima. Meie treeningud toimuvad regulaarselt üks kord nädalas kahe tunni jooksul, millele järgneb individuaalne vastamine läbiloetud lektüüri kohta. Lisaks tavapärastele metoodilistele võtetele, nagu seda on lugemine, tõlkimine, küsimustele vastamine, oleme kasutanud ingliskeelseid videofilme, et arendada vestlusoskusi.
Meeldejäävaks kujunes kohtumine Ameerika saatkonna töötajatega, kus põhiteemaks oli vanurite elu USA-s. Aastate jooksul oleme välja astunud klassiruumi piiridest ja külastanud kultuuriasutusi, kus giidid on jaganud seletusi inglise keeles: Mikkeli Muuseumi, Tallinna Botaanikaaeda, Briti Nõukogu raamatukogu. Oleme olnud inglise keele abil kirjavahetuses sellise väljapaistva rootsi kirjanikuga , nagu seda on Astrid Lindgren, kelle kirjutuslauale on jõudnud meie rühma pilt, mis sai jäädvustatud Tallinna Eesti majas, mida me külastasime (osa liikmeid enda tehtud rahvarõivastes) vabariigi aastapäeva puhul 24. veebruaril 1998.a. Rühma liikmed on vahetevahel saanud koduseks ülesandeks külastada individuaalselt näitusi, et hiljem kirjeldada inglise keeles üht eksponaati. Unustamatuks kujunes Peterburist saadetud vahakujude näituse külastamine, kus eksponeeriti kõiki Vene tsaare ja tsaarinnasid alates Peeter I-sest.
Kultuurialaste tekstide lugemisele on järgnenud arutelud, näiteks tekstidele indiaanlaste tavadest või ÜRO hartast. Robert Burnsi loomingu arutelu lõppakordiks oli poeedi sõnadele tehtud laulu esitamine. Sünnipäevade ja värvirikaste jõulu- ning lihavõttepühade taustaks on meil kõlanud vastavasisuline muusika. Möödunud õppeaasta lõpetamise puhul korraldasime ekskursiooni Kihnu saarele, mis oli meist viiekümne aasta jooksul isoleeritud. Elagu vabadus! Tagasiteel Pärnu toimus ootamatu kohtumine ühe inglastest abielupaariga, kes ütlesid meie rühmaga vesteldes: “Kuuldes teie sõbralikke sõnu Poska majast arvame, et on tore, kui vanemad inimesed õpivad ja veel liiatigi võõrkeeli, inglise keelt. Meie ise oleme muusikud, kuulume samuti vanemasse põlvkonda nagu teiegi. Järgmisel külaskäigul Eestisse teame, kuhu tulla. Meil oleks suur rõõm osaleda teie tunnis.”
Kõik need arvukad ühisüritused on laiendanud meie vaimuhorisonte, liitnud meid ühtseks pereks ja leevendanud seda häirivat vanadustunnet, mille nimeks on üksindus.

Lugupidamisega
Inglise keele ringi juhendaja
Lia Loode

Kolm aastat on koos käinud meie akvarelliring. Meid on kokku 10 naist. Osa on ringi töös osalenud algusest peale, kuid on ka juurdetulnuid, kes on väga kiiresti töösse ja seltskonda sisse elanud ja meie kooskäimise põhimõtted omaks võtnud.
Käime koos kord nädalas, igal esmaspäeval. Kui algul läks töö areldi, kobades, samm-sammult, siis nüüd julgeme juba oma piltidega näitustel esineda. Algul omas majas, kus tööd on kiituse osaliseks saanud. Nii kaunistavad meie rühma maalid teise korruse ruume ja ka hotelli tubasid.
Kui algul tegime paar näitust aastas kogu ringi töödest, siis möödunud aastal oli meil juba viis näitust: sügisnäitus, jõulunäitus, kevadnäitus ja paar isikunäitust. Akvarellimisoskused on kõik ringiliikmed uskumatult kiiresti omandanud.
Kooskäimise mõte ei ole ainult pintsli ja värvidega ajaveetmine, vaid meie ringist on kujunenud positiivse ellusuhtumisega sõbralik seltskond, kes ka suvekuudel ei raatsi üksteist nägemata ja kuulmata olla. Nii kujunevad meeldivad kokkutulekud, kus kohvijoomise vahel joonistame aedades kasvavaid lilli.
Paistab, et töö värvidega on hea tuju tõstja ja hoidja.

Akvarelliringi juhendaja
Saima Loik

Meie, kes me oleme mänguhimulised

Meid on nii viisteist-kuusteist inimest (et mitte kasutada ebameeldivat sõna “vanur”), kes me käime iga nädal kord või paar siin majas bridþi mängimas. Võiks küsida, et miks me vanad inimesed siis mängime? Mängimine ju nagu nooremate või isegi nagu laste ajaviide. Arvan küll, et ega nii ei küsitagi, sest näiteks males (mis on ju ka ikkagi mäng) toimuvad suured maailma tasemel võistlused ja samuti ka bridþis. Siiski on viimasel väike kardimängu halvustav maik juures. Kaardimäng pole nagu küllalt soliidne tegevus.
Nii et küsime veel kord – miks me seda teeme? Esiteks muidugi seepärast, et see on tore ajaviide, aga mitte ainult. Asi on ju selles, et meiesugustel mitte enam noorukitel on hädasti vaja mäluharjutusi teha ja bridþ on selleks suurepärane. Ei saa mängida, kui kaarte meeles ei pea. Peab ju teadma, milline kaart on veel “tegija” ja milline mitte, kui palju trumpe on maha läinud, kui palju on veel üleval, mis vastased pakkusid jne. jne. Ja vaimutööd nõuab ka mänguplaani tegemine ning läbiviimine. Nii et küllaltki arvestatav ajugümnastika. Ja seda on meil kõigil, aga eriti just vanematel inimestel hädasti tarvis, et aju nii-öelda “käigus hoida”. Kõik me ju teame, kuidas me unustame palju rohkem kui varem, siis kui me olime nooremad.
Seega mängime aga edasi ja olgem tublid! Soovin kõigile mängijatele head ajugümnastikat!

Virve Aruoja

Üheks VENÜ keskuse väljundiks on vabatahtlike tugiisikute toimkonna tegevus deviisi all “Tugevam aitab nõrgemat”. Toimkonnas on 55 vabatahtlikku keskuse aktiivset liiget, kes külastavad jõukohaselt üksikvanureid kodudes, hooldekodudes (Iru, Merivälja, Paunküla, Viimsi Rannapere, Kernu) ja Järve Haiglas.
Vabatahtlike liikumine sai alguse 1. Juulil 1998, mil PHARE Lien programmi kaudu finantseeriti keskuse tegevust teistkordselt (esimest korda 1996-1998 keskuse tegevuse alustamiseks). Rahastamise üheks eeltingimuseks oli eneseabi liikumise suunamine keskusest väljapoole – abistama üksikuid põhimõttel “Aidates teisi aitad iseennast”.
Tugiisikud on moraalseks toeks üksikutele, olles seeläbi abiks ja partneriks ka riiklikule sotsiaalhoolekandele. Vabatahtlike eestvedamisel korraldatakse hooldekodudes (Iru, Merivälja) vestlusringe, ühislaulmist, keeleõpet. Individuaallkülastused kodudes ja hooldekodudes on alati oodatud.
Hooldekodude liikmete esindajad osalevad keskuses jõuluõhtul, samuti hooaja ava- ja lõpupidudel Poska tänava maja aias.
Tugiisikute koolitamiseks korraldatakse 2-3 korda aastas õppepäevi, praktilisi õppusi. Traditsiooniks on saanud igakuine kokkutulek kohvilaua ümber, kus vesteldakse eneseabi päevateemadel.
Vabatahtlike tugiisikute toimkonnal on tihe side õppeasutustega, kus valmisttakse ette tulevasi sotsiaaltöötajaid. Keskuses praktikal olles rakendatakse üliõpilasi mitmekesises tegevuses. Alati on korraldatud ühine vestlusring “Vana ja noor”.
2001. aasta on kuulutatud rahvusvaheliseks vabatahtlike aastaks, mis annab hoogu vabatahtlike liikumise mitmekesistamiseks, uute tegevussuundade otsinguks.

Lea Viires

Meie maja raamatukogu tööst

On saabumas meie maja sünnipäev. Viis aastat on see maja edukalt tegutsenud. Sama võib öelda ka raamatukogu kohta.
Viis aastat tagasi olid meie raamatukogus tühjad riiulid ja mõned kastid saksakeelseid raamatuid, mis olid kingitustena saabunud Saksamaalt. Olid ka mõned meie maja liikmete annetatud eestikeelsed raamatud.
Siit siis alustatigi. Raamatukogu juhataja Lea Peterseni poolt väljamõeldud skeem oli:
Koostada kartoteek, kus igal raamatul on kaart, millel on tema andmed ja number.
Igasse raamatusse tuli lüüa meie maja tempel ja kirjutada kaardil olev number.
Siis tuli see raamat paigutada riiulile õigesse kohta jaotuse järgi.
Jaotus oli: eesti autorite teosed, eesti keelde tõlgitud autorite teosed, saksa- inglise- ja soomekeelsed teosed.
Raamatud tuli paigutada õigesse kohta riiuliile teose autori perekonnanime algustähe järgi. Igas jaotuses on tähestikuline järjekord. Kokku on raamatuid kartoteegis praegu 4296.
Riiulitel olevaid raamatuid laenutavad meie maja liikmed iseseisvalt. Nendel tuleb teha sissekirjutis laual lebavasse raamatusse. Tagasi tuues märgib lugeja kuupäeva ja paneb raamatu riiulile õigesse kohta tagasi.
Teine osa raamatuid on kappides. Nende kohta on ka koostatud kartoteek. Need on raamatud, mis on kirjutatud eesti kirjanike poolt, kui nad viibisid välismaal nõukogude korra ajal. Rootsis asuv kirjastus saatis meile 250 teost.
Kolmas osa raamatuid on ka kapis. Need on toodud Tallinna Keskraamatukogu rändfondist meie maja liikmete tellimise järgi.
Kappides olevaid raamatuid saab laenutada lugejakaardi alusel raamatukogu töötaja kaasabil. Ametlikud laenutamispäevad on kolmapäev ja reede. Lugejakaardiga laenutajaid on praegu 141.
Pidev töö raamatukogus on igapäevane ajalehtede toomine toimetustest. Tänu toimetuse heatahtlikkusele saab meie raamatukogu iga päev ajalehti “Eesti Päevaleht”, “SL Õhtuleht” ja neljapäeviti “Maaleht” tingimusel, et ise need ära toome.
Vaatamata ilmale, sajule ja külmale, toovad meie töötajad igal hommikul ajalehed raamatukokku.
Veel on raamatukogus ajaleht “Videvik”, mille tellib meie maja ise. Ajaleht “Terviseleht”, mille juba kaks aastat on tellinud toimetus meie majale ja “Kesknädal”, mille on ka tellinud toimetus.
Ajalehti “Eesti Ekspress” ja “Postimees”. on toodud mõned eksemplarid meie maja liikmete poolt, kellel need on tellitud.
Regulaarselt saame ajakirja “Kroonika”. Selle toob igal nädalal meie raamatukokku Teele ‘Talvis. Vahetevahel antakse talle kaasa ka mõni teine ajakiri, näiteks “Seltskond” või “Tervis”.
Juba mitu aastat annab toimetus meile ajakirja “Pere ja kodu”. Selle ajakirja toob kord kuus meie raamatukokku Ly Vihandi.
Töökorraldus on meil organiseeritud vastavalt päevadele, millal toome ajalehed. Samal päeval oleme ka raamatukogus tööl kella 12-14-ni.
Esmaspäeval ja reedel – Miralda Tomingas.
Teisipäeval ja neljapäeval – Leida Aaren.
Kolmapäeval – Linda Jürisson.
Neljapäeval Lea Petersen (toob “Maalehte”).
Raamatukogu juhataja Lea Petersen tegeleb ka rändfondi raamatute toomise ja viimisega.
Meie raamatukogu töötajad on ära õppinud kõik keerdkäigud raamatute laenutamisel ja küsimuste lahendamisel. Oma tööga oleme kaasa aidanud meie maja tegevusele ja vaba aja sisustamisele.
Jätkame tööd ja aitame kindlasti edasi!
Miralda Tomingas

Kangastelgedel kudujate ringi tööst

Meie ring alustas oma tegevust 1996. aasta 21. veebruaril. Ringi alustaladeks ja juhendajateks said Vaike Tarjus ja Silvia Kalvik ning kudumistöödega alustasid arhitekt Helgi Kallas, geodeet Erna Vilba, insener-konstruktor Milvi Volmer, raudteeinsener Lilia Suursild, meditsiinitöötaja Virve Saarmann, õpetaja Evi Viirsalu, elektriinsener Silvi Korp ja toitlusala töötaja Elisabeth Taik. Meil oli tööruum teisel korrusel, kus paiknesid suured teljed ja kolmed lauateljed. Käisime koos kolmapäeviti ja igaüks eraldi teistel päevadel vastavalt töö iseloomule ja nõudlusele. Aastate jooksul on välja kujunenud ringiliikmetest heade sõprade ring, kellega suheldakse ka väljaspool meie maja. Hiljem liitusid meiega Renate Pukk, Helle Kaalep ja Hanna Luhaäär.
Kudusime lauatelgedel väikesi linikuid, kandekotiriiet, gobelääne, vaipu, salle jne. Suurtelt telgedelt tulid kaunid linased laudlinad, linikud, katte- ja põrandavaibad. Põhiliselt kudusime oma Poska tn maja tarbeks, sest hoone vajas sisustamiseks tekstiile. Samuti tegime villaseid salle, vöökirjas järjehoidjaid, põrandariiet ja gobelääne maja külalistele kingituseks ning loteriide tarbeks.
Meie ringi tööde näitused on toimunud maja saalis. 8.-20. novembrini. 1996.a. oli esimene näitus koos Silvi Korpi eksliibriste näitusega ja igal järgmisel aastal on toimunud jõulunäitus. Aastate jooksul on ringi liikmetel kujunenud oma lemmikalad: Helgi Kallas teeb pindpõimevaipu, Liilia Suursild – kauneid toasusse, Liisi Taik – linaseid linikuid jne., Erna Vilba minigobelääne, prillitoose, Vaike Tarjus villaseid kattevaipu.
Käesoleval ajal omame juba kahte suurt kangastelge ja oleme kolinud keldrikorrusele, kus ruum on suurem. Sel aastal koome õlasalle, diivanipatju ja kattevaipu.

Silvia Korp.

Raske algus

Astus kord kaks nii kolmveerandsajandi ligi jõudnud naisterahvast üle Poska tänava kauneima maja läve. Oi, milline aura! See maja otse lummas, puges hinge ja vaist ütles: ärge siit ära minge.
Aegapidi sai ikka hoogi võetud ja kaemas käidud, kuni viimati läksime juhataja juurde küsima, et kuidas oleks liikmeks saamisega. Oli juttu ühest ja teisest, et kust tulnud ja mida teinud. Pakuti võimalusi, kuidas majale kasulik olla. Ei tahtnud kumbki endale üksinda vastutust võtta. Viimaks tuli kõne alla küpsetamine. Kuidas sellega oleks? Saate kahekesi koos tulla ja teha. Siin on teisigi väga tublisid küpsetajaid. Mõlemad küll köögikauge ettevalmistusega, aga ikkagi naisterahvad, miks ei võiks proovida. On oma perelegi kodus midagi pannile pandud. Otsus – hakkame ka küpsetajateks. Sügise alguses tuligi kutse küpsetajate koosolekule. Plaanis iganädalane koogi või piruka valmistamine. Nii ägedasti kohe! See hirmutas pisut, aga kuna koos olid kõik kõvad küpsetajad, ei siis olnud enam viisakas taganeda. Pealegi mõlemal hea pirukaretsept peas. Päev oli määratud ja kohe hommikul vara. Julged küpsetajad tahtsid piruka juba eelmisel päeval valmis teha.
No nii, töö algas. Tutvus köögiga tehtud, kraam kätte ja kohe tainast tegema. Siis tainas külmkappi ja ise üles arsti loengule. Sealt tagasi kööki. Kõik laabus ja tunni pärast lubati viia soe pirukas kohvikusse. Aga siis äkki. oi-oi-oi! Vaja rullida, rulli pole. Väike pudel ajab ehk asja ära. Taigen lauale, jahu alla ja pudel peale. Mis siis juhtus? Taigen ei annagi rullida, laguneb ära. Küll muditakse ja meelitatakse jahu lisamisega, ei midagi paremat. Mis parata, saksa taimerasv ei allu eesti perenaiste retseptile. Taigen pressitakse viimaks käega vägisi pannile ja õunatükid peale. Head pehmed magusad õunad! Aga nüüd? Retsepti järgi käib pirukale ka kaas peale, kuidas sellega toime tulla? Paneks hoopis puru, aga siis jääb pool tainast järele. Ei siis muud, kui veeretatakse peo vahel väikesed tükikesed ja saab kuidagi hädapäraselt kaetud. Ruttu ahju. Ahi võõras. Kodusel ahjul kraade pole, ei oska reguleerida. Kook küpseb siiski. Hakatakse panni ahjust välja võtma. See ei meeldinud koogile, tema valis hoopis ahjupõranda. Ega midagi, ehk oligi alt natuke vähe küpsenud. Õiendas ise end parajaks, kui perenaised ei oska. Kui küpsetajad koogi valikuga ei nõustunud ja selle uuesti pannile veeretasid, hüüdis härrasmees ukselt: “Suitsu tuleb!” Kuna sel päeval oli palju küpsetatud, ruum oli soe, siis oli ta juba enne käinud ventiili keeramist näitamas. “Ei, meie küll ei suitsetanud!” hüüab üks küpsetaja ähmiga. Häbi! Süda valutas tagantjärele rumala hüüatuse pärast. Nüüd oleks tahtnud veel piruka väljanägemist parandada. Tuhksuhkrut ei ole. Ega siis muud, kui puulusikaga suhkrut tampima. Aga aeg jooksis, tunnine küpsetamine oli veninud üle kahe tunni. Kõik olid majast lahkunud ja ukse sulgeja pidi üle aja ootama. Talle tasuti pirukatükiga. Ahju pesemine jäi paratamatult teiste hooleks.
Vaat nii oli lugu selle esimese küpsetamisega. Ega töö sellepärast pooleli jäänud. Vaeva nähti veel koogitükkide ühesuuruseks lõikamisega. Esialgu võeti sentimeeter appi. Oli palu mõõtmist ja arvutamist. Edaspidi lihtsustati, ikka pooleks ja jälle pooleks. Silm harjus ja nelja-aastase harjutamise järel tuntakse end juba päris professionaalidena. Hakake, naised, küpsetajateks! On tore töö!

Ka-Küpsetaja

Meie “SEENIOR”

1996.aasta kevade hakul hakkas olema Poska 15. Algul tühi, siis pikkamisi täitudes küll keeleõpetuse, käsitöö, laulmise, male ja bridþi, võimlemise, kohviku, raamatukogu ja veel paljude muude ringide ning ettevõtmistega. Aga ikka oli nagu midagi puudu… Ahhaa! Laualeht!
1997.aastaks oli idust saanud tegelikkus. Õnneks oli olemas ülimalt sobilik kandidaat toimetaja kohale – kirjandusringi juhataja Aino Suviste. Nagu alati siin maises elus oli ka see algus raske. Tuli leida autorid, paber, trükkijad jne jne. Kuigi pr Ainol oli algul (vist) kõige raskem autorite avastamisega, sai ta oma rahulik-tasakaaluka järjekindlusega kõigiti kenasti hakkama. Mõnegi autori puhul pidi mitmeid kordi meelde tuletama, kuni artikkel toimetaja kätte jõudis. Oleme siin nõustamiskeskuses küll hiilgavad lobisejad, aga paberi ja pliiatsiga natuke hädised.
Sirvisin kõik seni ilmunud “Seeniorid” läbi ja avastasin, et kõik numbrid on veel praegugi huviga loetavad. Seejuures on nende aastate jooksul mõnevõrra muutunud vorm, aga mitte sisu, st kajastuvad ikka Poska 15 tegemised-toimetamised. Igal aastal on ilmunud 6 numbrit laualehte, suvel on puhkus. Läbi aastate on püsinud üldskeem: valgustada suuremaid sündmusi (seminarid, koosolekud, peod), tutvustada ringide tööd, esitada omaloomingulisi kirjanduslikke killukesi. Igas numbris on püütud anda ruumi mõnele ringidest mitme autori vaatepunktist nähtuna. Ei puudu ka ülevaated meie maja päevakajalistest sündmustest. Sügise esimene number on alati pühendatud suvele – reisidele, muljetele, tegemistele. Esimesel aastal ilmus regulaarselt naljanurk ja toiduretseptid. Hilisemad aastad on muutnud laualehe asjalikumaks ja vormilt huvitavamaks – intervjuud, vestluse üleskirjutus toimetaja poolt jne. Ja iga numbri viktoriiniküsimus pakub huvi, sest õigesti vastanud saavad loosiõnne tahtel ühe “Seeniori” eksemplari omanikuks.
Illustratsioonide hankimise ja trükkimisega on raskusi, Võib-olla leidub lugejate hulgas kunstnikukäega inimesi, kes oleksid valmis meie lehte huvitavamaks muutma? Andke pr Suvistele märku! Minu isiklik soov oleks ka mõnda naljakillukest lugeda…
Kõige positiivsem meie laualehes on see, et me ei VIRISE. Artiklid on optimistlikud ja lugejatena saame igast lehenumbrist tubli annuse elujulgust ja -rõõmu.

Lea Petersen

Sellest on möödas üle 5 aasta, kui Ene Veiper mulle helistas, rääkis majast Poska tänavas ja sellega seotud plaanidest ning kutsus kaasa lööma. Läksin. Minu jaoks oli esimene töö koristamine ja akende pesemine. Maja, mida ammu olin teadnud, oli saanud täiesti uue näo ja tundus, et selle seinte vahel võiks midagi huvitavat, head ja vajalikku toimuma hakata.
“Tunnen sind ülikoolipäevist, arvan, et võiksid retseptsiooni enda peale võtta,” läks Ene konkreetesemaks. Retseptsioon? Kõlab uhkelt küll, aga mis töö selle taga seisab? Iga algus on raske, öeldakse. Ei, see polnud raske, aga lihtsalt puudus ettekujutus, kuidas valveteenistust kõige paremini organiseerida.
Katse-eksituse meetodil tulid kogemused ja stabiilsus. Algul oli ühel päeval valves kolm inimest vastavalt 3 + 3 + 2 tundi. Elu näitas, et mõttekam on 4 + 4 tundi ja kaks inimest. Mõne aja pärast lisandus n,- ö. naerataja, kes on südapäeval abiks.
Algul valitses valvegraafikus suur juhuslikkus. Õige pea hakkas välja kujunema teatud süsteem. Kellele meeldis hommiku-, kellele õhtupoolik, kes eelistas argipäeva, kes pühapäeva. Tekkisid juba kindlad “oma ajad”, mida teised ei tohi ära võtta.
Enamik meie maja liikmeid tunneb, et ise saades (osaledes ringides jne) tahaks midagi ka vastu anda, midagi maja heaks teha – ja neid on praegu 40 ümber, kes osalevad retseptsioonis. Kes on vaikne ja tagasihoidlik, kes häälekam ja silmapaistvam – igaühel on oma iseloom, oma nägu ja käitumisviis. Valvelauas istuja on esimene, kelle kohus on majja sisse astujale lahkelt tervituseks naeratada, ühtlasi olla valvas, et ei siseneks halbade kavatsustega võõraid. Ta on tähelepanelik, annab infot ja kogub liikmemaksu, on kõigega kursis, mis majas toimub. Helistajale katsub ta viisakalt vastata: “Tere päevast! Siin Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Keskus. Telefoni juures… (ütleb oma nime). Kuidas saan teile kasulik olla?” Mis parata, kui teisel pool otsas läbematult see tiraad omapoolse küsimusega katkestatakse.
Ühesõnaga – retseptsioonidaamid on teatud mõttes maja visiitkaart.
Tegemist on abivalmis, korrektse ja mõistva seltskonnaga. Kui mõni ka viimasel hetkel teatab, et ei saa valvesse minna, õnnestub ikka leida keegi, kes hädast välja aitab.
Nii me siis valvame iga jumala päev kella 10-18-ni, olgu jaanipäev või jõulud.
Mõtlen vahel, miks teen ma seda nii kaua, kui paljude teenistuste ja toimkondade eestvedajad on selle viie aasta jooksul ikkagi vahetunud. Inertsist? Kohusetundest? Harjumusest? Mind pole veel lahti lastud ja miks ma ise pole tagasi astunud? Aga juba on uus kuu algamas, graafik tahab tegemist ja pole enam aega mõtteid mõlgutada.

Helle-Mai Aaremäe

Mõnda lauluringist
Colas Brugnon: “Elame veel!”

Lauluring on üks neist ringidest, mis alustas tööd kohe alguses, koos MAJAGA.
Mäletan hästi esimest kohtumist oma tulevaste “õpilastega” ja enda ebalevaid mõtteid: kas saan hakkama, kas “neil” on minuga huvitav, kas mul jätkub kannatust.
See oli minu jaoks intrigeeriv kogemus. Olen ju suure osa oma õpetajaelust töötanud väikeste lastega. Ja nüüd siis pensionärid?!
Koorijuhtimist õppinuna kujutlesin. Kuidas me laulame hingestatult ja tingimata kolmehäälselt.
Noh, eks algul oligi me laul “mitmehäälne”. Tuli sulatada “eredad individuaalsused” ühe mütsi alla. Tuli ka õppida paljut, nagu hingamist, istumist ja muid selliseid pisiasju, ilma milleta laul ei ole laul. Ilmselgelt nii mõnelegi tüütuna tunduvaid asju. Ja nii mõnedki meist tundsid, et mujal on huvitavam – ja kadusid. Paraku…Tuli sihuke kibe pill ilma kibestumata alla neelata. Ja nii mõnigi kord tundusin endale Albikära Antsuna, kes püüab kõigile meele järele olla ja kõikide tahtmist täita, mistõttu kohati kaotasin enda vastu vaat et igasuguse lugupidamiseraasu.
Aga oli ju alles algus ja katsetuste aeg. Üks oli küll selge: me olime tulnud kokku selleks, et laulmisest rõõmu tunda, mitte üksteise närve pureda. Tuli iseendale selgeks teha vahe olulise ja ebaolulise vahel. Olulisena näis meile tunda rõõmu olemasolevast seltskonnast, üksteist igati toetada ja laulda “rinna rõõmsaks”. See õnnestuski meil kohati. Algul veidi vähem, nüüd, viimasel ajal üha rohkem.
Mäletan ka tuliseid vaidlusi-arutelusid laulude sõnade üle. Ikka oli kusagil mõnda teksti uuemas väljaandes kohendatud ja siis võtsime pliiatsid pihku ning leidsime koos nn kuldse kesktee, mida kõik lauljad pidid respekteerima. Noh, eriline vanade sõnade spets oli meil Elmeriise. On siiamaani.
Ma ei hakka armast lugejat pika ja tüütu kronoloogiaga kummitama. Nendin vaid, et varsti tuli aeg, mil me muutusime juba häälekamaks. Äraseletatult: hakkasime juba oma sõna sekka ütlema oma maja mõningatel ühisüritustel. Tegime MARTI, pidasime VASTLAPÄEVA, aitasime JÕULUtaadil poskalasi ja muidki lõbustada, osalesime MEMME-TAADI PÄEVADEL Vabaõhumuuseumis, olime kaasalööjad oma maja AIAPIDUDEL jpm.
Üks väga ere mälestus: Vello Loogna pritsumeeste orkester ja lauluring neile sõnu kaasa laulmas. See ühislaulmine-mängimine kulutas nii mõnegi lauluringlase häälepaelad narmendama, nii et järgmine päev sai ainult sosistada. Aga tore oli! Oi kui tore!
Näiteks eelmist hooaega jääb jälle meenutama ainult meie oma maja isetegevuslaste koondesinemine. Seal esinesid koos lauluringiga veel naistrio, -duett, -kvartett ja pärja kontserdile panid pähe kolm A. Uustulndi laulu (“Väike saarepiiga”, “Merede süles”, “Sellel saarel”), mida esitasid nn ühendkoorid.
See oli võimas elamus. Vaat nüüd kukkusin kiitma ka!
Ees on aga järjekordne hooaeg oma rõõmude ja muredega. Eks näis, kuhu oma laulusammud seame ja mida täpselt teeme. Loomulikult laulame ja kõigepealt rõõmustame meie armsaid hooldekodude sõpru jõulukontserdiga.

Sirje Merelaid

Kas ei ole suurepärane tunda, et on keskea ületanud inimesi, kes ikka veel püüavad oma elu jooksul omandatud teadmisi täiendada ja seda ka suudavad? Nii osutub tõepoolest tõeks saksa vanasõna “Zum Lernen ist niemand zu alt”. Miks tegelevad nii paljud meie maja liikmed võõrkeeltega? Selleks on palju individuaalseid põhjusi, kuid eks põhialuseks on ikkagi keele kui suhtlemisvahendi universaalsus. Järgnevalt püüan anda lühikese ülevaate sellest, kuidas me püüame paremini saksa keelt omandada. Käime koos kord nädalas ja on rõõm vaadata oavõtjaid, kes heatujuliselt asuvad uute pähklite katki hammustamisele. Minu nn algajate rühma tööd hõlbustab väga hea õpik selle juurde kuuluva töövihiku ja kassetiga. Püüame omaks võtta seisukohta, et ega siis näiteks saksa keele grammatika polegi eriti raske, sest mis on siis kolme erineva artikli olemasolu ja nende kasutamine, aga kuid oleks viis või kümme? Tähelepanuväärne on innukus, millega suhtutakse õpiülesannetesse ja seepärast on ka edasiminek märgatav.
Edasijõudnute rühmaga olen kauem koos tegutsenud ja kõike seda, mida oleme püüdnud teha saksa keele oskuste täiendamiseks, pole võimalik üksikasjaliselt kirjeldada. Teemasid, mida oleme käsitlenud, on lõpmata arv. Üheks oluliseks ainevaldkonnaks on muidugi Saksamaa ja kõik temaga seonduv. Oleme meelde tuletanud Saksamaa geograafiat, tutvunud paljude linnade ja looduskaunite kohtadega, peamiselt kirjelduste ja näitlike materjalide põhjal, kuid nii mõndagi paika on ka juba isiklikult külastatud. Saksa kultuur ja kirjandus on muidugi ammendamatuks varasalveks, millest oleme püüdnud jõudumööda osa saada, kirjanduses näiteks alates vanasõnadest ja lõpetades luuletuste pähe- või vähemalt tundmaõppimisega. Oleme võrrelnud mitmesuguste tähtpäevade pühitsemist Saksamaal ja meil. Keele valdkonnas oleme natuke tutvunud etümoloogiaga. Ka loodus ja meid ümbritsev keskkond koos keskkonnakaitsega on olnud meie arutlusobjektideks. Äärmiselt oluline on inimeste elus tervishoid. Seepärast on meie teemadeks olnud tervislikud eluviisid, sealhulgas stressi vältimine, liikumine, õige toitumine (eriti vanemaealistel), ka alkoholismi ja narkomaania probleemid jne. Kõige ulatuslikumateks teemadeks on tõenäoliselt olnud igasugused inimestevahelised suhted, st nii nende mured kui rõõmud. Elevust on alati tekitanud ringiliikmete reisikirjeldused mitmesugustest maadest, sest “Wenn einer eine Reise tut, dann kann er was erzählen.”
Mõlemas rühmas teeme nii palju kui võimalik nn paaris tööd, sest see võimaldab kõneoskuse arendamiseks saavutada minimaalse ajaga maksimaalset eneseväljendamist. Mõnikord võib meie tundides rääkimise asemel kuulda ka laulmist, sest lauluhuvilisi on meil palju. Ja peaaegu alati võib kuulda ka naeru ja naljatusi, sest koos on heatujulised inimesed, keda liidab ühine õpi-ja kultuurihuvi. Koos oleme veetnud nii mõnegi mõnusa “Kaffeestündchen’i”, olgu selle põhjuseks õppetöö algus sügisel või lõpp kevadel, mitmesugused tähtpäevad jne.
Koos töötamise kogemusena on rõõm kogeda, kuidas osavõtjate sõnavara on suurenenud, keele süsteemsusest arusaamine on arenenud ja keelepaelad üha rohkem lahti lähevad.
Praktilisele keele kasutamisele on kaasa aidanud võimalused viibida Saksamaal, kas eraviisil või osavõtjana seminaridest, mida on korraldanud meie sponsor Sozialwerk Berlin, samuti suhtlemine viimatimainitud ühingu liikmetega, kui nad külastanud Tallinna.
Lõpetuseks veel üks saksa vanasõna: “Alter kommt leise, macht den einen dumm, den anderen weise.” Tahaksime loota ja uskuda, et meie kuulume viimaste hulka.

Lia Jaanisoo

Üks varajane juubelijutt

Ümmargune aastaarv märgib meie elus üht läbitud etappi, mida on tore mäletada ja pühitseda ning kokkuvõtteid teha. Nii on see ka meie toreda Poska majaga. Mitte maja ei ole see, mis annab meile põhjust rõõmustada, vaid hoopis inimesed, kes sellest majast on teinud nii mõnusa ja ihaldatava objekti. Siia sisenedes püüab pilku ilus silt “Vanurite eneseabi ja nõustamise ühing”. Kuid olles ise ka viis aastat selles majas sisse ja välja käinud, ei näe ma ühtegi “vanurit” ega pea ennastki nii väetiks, et peaks mind vanuriks nimetama. Siia sisenedes kohtad toredaid, elurõõmsaid, üliaktiivseid daame. Nii elujaatavaid ja rõõmust pakatavaid inimesi kohtab selles majas igal sammul! Selle võrratu kollektiiviga oleme siis jõudnud esimesele juubelile. Olen selles majas tegutsenud viis aastat, nii et tunnen ennastki kaudselt juubilarina. Ühel ilusal märtsikuu päeval viis aastat tagasi kutsus mind René Hammer Poska tänava majja esinema. Ütles, et seal toimub suursündmus ja tulgu ma temaga koos sinna laulma. Läksin nagu alati, kuhu kutsutud (esinema muidugi!). Meie saal oli kaunilt dekoreeritud (nagu alati). Pikk laud oli kaetud hea ja paremaga. Külalisi oli mitmest riigist. Peaperemehed Saksamaalt ja tulevased majavaldajad ning korraldajad – kõik nagu üks suur pere. Õhtu oli õdus ja meeliülendav. Meie esinemine võeti vastu suure aplausiga. Saksakeelseid šlaagreid lauldi kaasa kogu südamest. Tol korral ei aimanud ma, et see päev saab mulle saatuslikuks ja et seon end kauaks ajaks ette selle maja ja nende inimestega. Olen hakanud seda maja hoidma nagu oma kodu. Midagi seletamatut kutsub mind üha selle maja seinte vahele. Mis on siis selle põhjus? Kas selle maja eriline aura, need inimesed, kes siin ringi liiguvad ja seda maja oma armastuse ja soojusega täidavad?
Kindlasti kõik kokku liidab meid kõiki üheks ühiseks pereks. Olen tänulik kogu selle toreda eest, mis ma sellest majast saanud olen. Jäägu õnn ja rahu veel kauaks püsima selle maja seinte vahele. Ning toogu ta meile kõikidele rõõmu ja palju ilusaid hetki veel kauaks, kauaks!

Terese Raide

Malet nimetatakse kuninglikuks mänguks. Ta on seda tõepoolest: vastased võitlevad omavahel mõttejõuga, teineteist puudutamata. Malendid on ainult võitlusjõudude sümbolid, mis on pea kõigile ringi liikmetele armsaks saanud 50 ja rohkem aastat tagasi.
Võidab see, kes oskab samadest algtingimustest lähtudes enesele paremaid positsioone luua ning seejärel neid paremini ja sihikindlamalt ära kasutada.
Miks male meid võlub? Ükski partii ei kordu, iga partii on uus ja omamoodi huvitav. Iga partii algab suure võimalusega end teostada oma mõtte kaudu. Meile on teada, et nii kuningad kui tuhanded teised malemängijad on sellest mängust suurt rahuldust saanud ja veel üsna kõrges eas. Vaimne nauding.
See suurepärane ajutreening (peale mõtlemise arendab ja nõuab male ka mälu. Liikumisvõimet, fantaasiat) on populaarne peamiselt meespere hulgas, ringis on vastav suhe 8 : 1.
Huvitav on asjaolu, et malet mängides avaldub ja areneb ka rida isiksuse olulisi jooni: tahtejõud, võime taluda stressi, eneseväärikus, otsustusvõime, ausus jne. Erinevad karakterid mõjutavad malet mängides isegi teatud määral teineteist. Väikese naljaga pannakse mõni viltu kiskuv situatsioon paika, huumori võim on suur. Üks härra väitis kord, et eriti raske on oma naispartnerile öelda “alistun”.
Oma mõistust virgutava toime tõttu on male suurepärane spordiharu igas eas, eriti aga seenioridele. Tavaline ringi tööpäev kestab 5-6 tundi. Tegeldakse ka maleülesannete lahendamisega, kuulatakse loenguid maleajaloost. Aeg möödub lennates. On kujunenud välja väike omaette seltskond, kus teatakse juba üksteise muresid ja rõõme, kuigi mehed on kaunis kitsid end sellest küljest avama.
Isiklike ja riiklike tähtpäevade ühised tähistamised lähendavad huvisõpru.
Elame hubaselt ühtekuuluvustunde soojuses ja ootame kolmapäeva. Siis jääb kõik muu kõrvale, tagaplaanile, isegi ununeb. Siis oleme kõik ise ka kuningad või kuningannad, kes juhivad omi vägesid, saavutavad hiilgavaid või vähemhiilgavaid võite või surevad koos oma sõduritega… et järgmises partiis jälle uuesti tõusta ja alata.
Ellen Välja

Miks ilmub nii palu ilukirjandust? On lõpmatult palju teoseid, mis on vajalikud õppimiseks, tarkuse omandamiseks, teadmiste saamiseks. Aga ilukirjandus? Miks loetakse? On see tegelikkuse unustamine, põnevuse otsimine raamatukaante vahelt või lihtsalt ajaraiskamine? Arvatakse ka seda. Kas ilukirjandus muudab meid õnnelikumaks, vaesemaks või hoopis rikkamaks?
Taolisi küsimusi võib esitada lõpmatuseni. Ma ei oska teiste eest kosta. Räägin, miks mina loen ja miks ma olen selle maja paljude huvialaringide hulgast valinud osalemiseks just kirjandusringi.
Metsade keskel kasvanud lapsena ihkasin näha avarust, laiemat maailma. Uus ilm tuli. Tuli üle kooliläve astudes, kaudu raamatute, See köitis ja lummas, laiendas silmaringi ja avardas välja vaadet. Aga aeg andis vaid pilguks seda näha, jälle peitus see paksu tihniku taha. Ajastu surus töö ja kitsaste elumüüride vahele. Ei pääsenud müürist üle, metsast läbi. Jäi vaid igatsus hinge.
Ja nüüd, vanana, on see igatsetud maailm viimaks ometi minu ette laotunud. Kui parafraseerida Tuglast, siis näen tõesti lahtist maad ja laia väljavaadet – ilukirjandus kogu oma rikkuses on käeulatuses. Võta ja ava raamat! Sinu ees on uued maailmad kogu oma avaruses ja laiuses. Loe ja sinu ees avanevad elu keerd käigud, inimhingede igatsused, parema elu otsingud, lootused ja lootuste purunemised, aga ka petmised ja vaenamised. Tihti loed seda kõike kiirustades, mõtestamata. Mõnikord võib-olla imetled kirjaniku stiili, tema head väljendusoskust. Teinekord jälgid ainult südmsutiku põnevust ja ongi kõik. Varsti sirutad käe uue raamatu järele. Jälle leiad eest uued inimesed oma iseärasustega, uued sündmused, teistsugused eluteed oma käänakute ja kõverustega. Ikka ja jälle uued ilmad, sest iga inimene on omaette maailma ja mis võiks olla veel huvitavam ja põnevam, kui seda uurida, näha seda lähemalt.
Loed ja naudid. Milleks siis veel kirjandusring? Siin ma tuleksin jällegi selle maailma avardumise, laiemaks muutumise juurde. Iga kirjanik avab oma maailma. Samuti võtab iga lugeja seda vastu oma tasandil, oma nägemuse järgi. Kui me kirjandusringis hakkame arutlema ühte teost, laienevad need nägemused veel mitmekordselt. Teos avaneb igaühele lugeja enda silmapiiri ulatuses. Vahel jääb see ulatus kitsaks, sa ei märka kõiki tahke. Inimhingede sügavus ja mitmekesisus on nii rikkalik, lõpuni ei suuda keegi minna. Küll aga jõuda sügavamale. Seda just võimaldab koos arutlemine, oma seisukohtade väljaütlemine, mitme nägemuse võrdlemine. Korraga hakkad raamatutegelaste kõrval nägema ka iseennast ja tunnetama oma kaasinimeste võrdväärsust. Nõnda on ilukirjandus sulle uus maailm, palju avaram ja laiem ning mitmetahulisem nägemus inimvaimu rikkusest ja selle loovusest.
Siia lisandub kohtumine teose loojaga, tutvumine kirjaniku kui isiksusega. Otsene kontakt on alati huvipakkuv. Kohtumisele eelneb põhjalikum tutvumine loominguga. Nii saadakse palju terviklikum pilt looja isiksusest ja tihti ka tagapõhjast, mis oli vastava teose suunajaks. Küsimused, vastused ja selgitused viivad jällegi kirjanduse avardumisele, laienemisele. Selle kaudu rikastud ka ise.
Kirjanikuga tutvumine ei saa piirduda ainult kohtumisega. Pöördume mineviku radadele. Siin jutustab ainult looming. Iga osaleja valib endale teose, millesse süüvida. Andes edasi oma nägemuse loetust, avad killukese kirjaniku loomingust ja neid kilde kokku pannes avaneb loodu kogu terviklikkuses. Sa näed kirjaniku loomingus tema otsinguid ja arengut. Näitena võiksin tuua eesti ajal pärjatud kirjaniku August Mälgu, kelle teostega tervikliku tutvumise puhul saime osaliseks tema loomingu rikkusest, avarusest. Suure südamesoojuse ja mõistmisega kirjutatud rannajuttudest jõudsime kirjaniku otsinguteele inimhinge sügavustesse. Oma tegelaste kaudu avab kirjanik midagi oma olemusest, oma mõttemaailmast. Võib-olla näitab oma tõe otsimise ja leidmise rasket rada.
Ja veel. Kirjandusring säästab sind tühipaljast lugemisest. Jälgitakse kirjanduskriitikat, raamatute tutvustamist erialainimeste poolt. Selle järgi valid, loed, soovitad teistele seda, mida ise väärtustad. Selle kaudu avad ka killukese iseendast ja oma väärtusskaala kaudu otsid ühendust kaasosalejaga kirjandusringis.
Lõpetuseks võin lisada, et minu jaoks ei ole kirjandusring pelgalt kirjandusega tutvumine, See on otsekui uute maailmade avastamine. Uute ja üha uute inimesele kingitud väärtuslike varakambrite leidmine, mille kaudu hakkad paremini mõistma inimest ja tema kaasosalust Looja suures loomistöös.

Kirjandusringi liige

Meile kõigile saabub kord aeg, mil peame aastatele alla andma. Teatepulk tuleb tingimusteta edasi anda noorele põlvkonnale ja jätkata oma elu uuel tasandil. Ajendiks aastate jooksul kogemustest saadud elutarkus.
Soov olla kasulik leiab konkreetse väljundi heategevusliikumise ridades, kutsungiks “Tugevam aitab nõrgemat!” Järgides seda, toome oma ellu andmisrõõmu ja aktiivse eluhoiaku.
Tallinnas annab selleks kõik võimalused osavõtt Eneseabi-ja nõustamisühingu tegevliikmena Poska tänava keskuses. Siin on töö korraldatud plaani järgi, mis arvestab osavõtjate huve ja kalduvusi. Silmas on peetud ka meelelahutus- ja puhkehetki suures saalis. Viis aastat kestnud tegevus on liitnud poskalased ühtseks sõbralikuks pereks.
Puhkehetked suures saalis pakuvad meelelahutust ja hingekosutust. Hooaeg hooaja järel oleme nautinud muusikat ja sõna. Siit saadud sõnum on vallandanud elujaatava energia, andnud jõudu ja tahtmist olla aktiivne ja heatujuline.
Muusikat on toonud meie majja paljud kunstnikud. On olnud tunnustatud soliste, nagu Margarita Voites ja pianist Erna Saar. Oleme aplodeerinud ansamblitele, päris noortele ja oma maja muusikutele. Oodatumaks ja kõige sagedasemaks esinejaks on meie kollektiivi liige, väsimatu Therese Raide. Oma õpilaste ja kunagiste partneritega on ta laulnud meie meele rõõmsaks ja hinge kergeks.
Pika elu eelduseks on hea tervis. Sellest, kuidas terve olla ja terveks jääda, on meile rääkinud arstid ja hingetohtrid.
Dr. Mardi on oma eriala kohaselt tutvustanud meile uuemaid seisukohti toitlustamises. Ta on rääkinud moodsatest toidulisanditest ja nende mõjust, selgitanud kolesterooli olemust – hea ja halb, hea vajadusest ja halva tõrjumisest. Siinjuures meeldiv uudis maiasmokkadele – uute uurimuste järgi sisaldab šokolaad head kolesterooli. Mõnusat maiustamist!
Dr. J.Ennett bravuurse esinejana on põnev lektor. Tema peamine kõneaine on nooruslikkus ja selle säilitamine. Garantiiks saja kümne aasta pikkune elu! Vastavas retseptis on esikohal nõue olla aktiivne nii vaimselt kui füüsiliselt. Hingetohtrina kutsus ta üles naeratama hommikust õhtuni. Ise naerutab ta saalitäit kuulajaid, vaimukust jätkub. Soovime siiralt, et tal oleks tervist ja tahtmist elada saja kümne aastani!
Dr. Vassiljev taandas kõik pikemaks tarbimiseks mõeldud alkoholi sisaldavad ravimid reklaamile. “Ei” punasele veinile, “ei” populaarsust võitnud Bittner-palsamile. “Kui kevadeni võtate, olete alkohoolik valmis!” Vastuseks lõbus naer.
Igas edukalt toimivas kollektiivis on olulisel kohal omavahelised suhted. Olla leplik, eelarvamusteta ja avameelne.
Sõnumi inimese vaimsest olemises ja selle harimisest jättis meile Lilian Hankevits. Positiivselt mõeldes vabastame end halvast ja loome enda ümber elujaatava energia. Iga päev tuleb leida mõni vaikne hetk, et olla endaga. Kuulata oma südame häält. Tuleb anda ja tuleb saada. Mida rohkem annad, seda rohkem saad. Tahad armastust, siis jaga seda.
Kõik kuuldu talletub kuulaja teadmistefondi, ergutab mõtlema ja järeldusi tegema.
Sõnaga on meid külastanud kirjanikud ja luuletajad. Inimesed, kelle sõnaseadmist oleme nautinud ja imetlenud aastaid. Nende ütlemisi ja laule meelde jätnud ja nüüdki vahel, kui öösiti und ei tule, on need sõnad meile seltsiks.
Jaan Kross ja Ellen Niit rääkisid oma seiklustest sõnade jahil. Töö. Mida tuleb teha igal kirjanikul sobiva väljendi saamiseks. See on põnev töö ja meil oli seda huvitav ning lõbus kuulata. Oli erakordselt hubane ja sundimatu õhkkond.
Viivi Luik, andekas luuletaja ja omapärane isiksus. Temast kiirgas rahu. Oma Loomingus on ta iga hetk looduses ja võlub meidki sinna – kalda peale, kibuvitsade keskele, ülaste hommikusse. Ta kuuleb kanarbikuvälja vaikust ja raudnõgeste häält. Kui tuleb minna, siis ütleb:
Tuul, taevaste tuul, tule alla,
üks liblikas koju vii.
Tuul, taevaste tuul, tule alla!
Ja ärgu ta nutku nii.

Viis aastat oleme nautinud elu siin Poska tänava majas. Südamlik tänu, au ja kiitus neile kollektiivi liikmeile, kes on tööd teinud selle maja elukorralduse ja säilimise heaks.

Salme Juhani

Kaks küsimust

“Kas käid ikka seal Poska tänava vanurite majas?”

“Kas täna lähed jälle kangast kuduma? Milleks sulle seda vaja?”

Selliseid küsimusi esitavad mulle tuttavad aeg-ajalt. Muidugi need, kes ise pole veel meie ühingu liikmed.

Head küsimused. Kangakudumise pisik on mul lapsepõlvest sees. Maalapsena mäletan igal talvel kangastelgi elutoas ja ema kangast kudumas. Ei pidanud ma küsima, kust saadi need lõime-ja koelõngad. Ka need kedrati enamasti kodus ise. Lambatalled olid mu lemmikloomad, nii pehmed ja valged. See oli ka varakult selge, et helesinised õied põllul ei ole lilled, vaid nende vartest saab peale leotamist, lõugutamist, ropsimist, kammimist, ketramist, linane lõng, millest kooti lina-ja käterätiriiet. Rasketel sõja-aastatel olid ainukeseks võimaluseks kodukootud linasest ja villasest kangast kleidid ja mantlid. Nüüd on mul võimalus seda uuesti meelde tuletada ja õppida tekstiilikunstnike pr.Vaike Tarjuse ja pr.Silvia Kalviku juhendamisel

Meid liidab ühine huvi ja nii on kujunenud sõpruskond, kes kangakudumise kõrval arutab ka päevaprobleeme. Vahel istume ühises kohvilauas, vahetame koogiretsepte, arutame toimetuleku- ja muid elamise kitsaskohti.

Kohtume naeratusega! Lahkume naeratusega!

See on kokku kõik väga tore.

Erna Vilba

Millised on teie mõtted Poska villa kolmanda aastapäeva künnisel?

Mida on tegevus selles majas Teile andnud?

Ellen Välja
Midagi on jäänud seljataha. Seda on piisavalt palju, et sellele mõelda ja kokkuvõtteid teha… Ees ootab meid kõiki ja mitte kaugel Suur Hall… Veel tahaks leida elust rõõmukillukesi, päikesesoojust, sõbra hellust. Veel tahaks pilgu pöörata kaunitele kunstidele, veel tahaks tunda, et midagi oskan, suudan. Võib-olla on need mõtted nii mõnelegi meist ühised.

Aino Jakobson
See maja (Poska villa) on andnud mulle kogu minu praeguse elu sisu: rõõmsa meeleolu, parandanud enesetunnet, viinud aastatest eemale. Külastades tugiisikuna Iru hooldekodu vanureid, aitan küll neid, kuid nende soe suhtumine minusse aitab hingeliselt mind. Varem oli vererõhk kõrge ja jalad valutasid. Need vaevused on nüüd kadunud. Aktiivne tegevus ringides pakub palju huvitavat. Ma ei mõtle enam kunagi oma vanaduse peale.

Jukk Raudsepp
Kas juba kolmas aasta saab täis? Küll läheb aeg siin majas ruttu! Tegevust on palju. Kangakudujad võtsid mind oma auliikmeks. Neil läheb alati midagi katki. Aitan neid heameelega.

Saima Kuldma
Mina vajan inimestega suhtlemist. Minule see istub. Kohvikus askeldamine on just see , mis loob meeleolu, võimaldab eneseteostust. Maja on muutunud minule teiseks koduks.

Virve Tamm
Juba majja sisenemine loob õdusa tunde. Puhtus, ilu, lilled – kõik see tekitab sooja tunde. Kohtumised, kontserdid, ringide tegevus – kõik see maandab stressi.

Lilian Tähepõld
Palju õnne meie Poska Majale! Kolm aastat on möödunud täis tegemisi ja juubeldusi – ikka naerusui ja õlg-õlale toetudes. Jätkuvaid õnnestumisi, häid ideid, päikeselisi päevi ja tervist! Hr.Heino! Sügav kummardus!

Maie Nurmik
Alustasin tikkimisringis. Järgnesid köök, teised käsitööringid, osavõtt näitustest, konkurssidest ja perenaise amet. Tegevus Poska villas moodustab praegu kogu minu elu sisu. Mulle meeldib siin väga. Närv kohe puhkab. Olen tervem kui kodus.

Hilda Pärni
Olen üksik, abikaasa on surnud. Maja pakub seltskonda, võimlemine annab tervist, õmblusring praktilisi oskusi. Ruumid on ilusad, inimesed sõbralikud, üritused toredad.

Hilja Unt
Esimesel kohtumisel Poska Villaga tundsin, et selle maja aura on oma.

Aili Zõrjanova
Rõõmu ja rahuldust tunneb Poska Villast igaüks, kes siia majja siseneb.
Mulle on see kaunis maja saanud nagu teiseks koduks. Siin tunnen end suure pere liikmena. Rõõmuhetki peab olema perekonnas palju ja minu jaoks on Poska Villa kauneid rõõmuhetki piisavalt pakkunud. Olen nautinud imekaunist muusikat, mida kuulates argised igapäevamured kaovad. Olen kuulanud huvitavaid loenguid, mis avardavad silmaringi, teritavad mälu.
Siin majas olen leidnud ka palju uusi sõpru, kellega vahel tassi kohvi nautides maast-ilmast juttu vesta. Suhtlemine klubikaaslastega annab jõudu ja energiat, et end nooremana tunda.
Poska Villa annab oma liikmetele võimaluse jõukohaseks eneseteostuseks. Oma eneseteostuse võimaluse olen leidnud valvelauas töötades 3-4 korda kuus ja sama palju kordi külaliste vastuvõtjana nn “naerataja” rollis.
Olen ka tugiisikuks kahele endisele eakale töökaaslasele ja ühele heale tuttavale.
Tööülesandeid täites püüan järgida põhimõtet, et tuleb tahta teistele rõõmu teha, siis oled ka ise õnnelik. Rõõm ei maksa midagi, kuid ometi on see maailma parim kingitus!

Milvi Raamat
Olen saanud sellest majast palju tegemisrõõmu, andmisrõõmu, saamis rõõmu, uusi sõpru (ka välismaalt).
Ringides osalemine ergutab vaimu ja keha.

Lea Viires

Olen projekti “Tugevam toetab nõrgemat” eestvedaja. See töö on mulle pakkunud palju rõõmu. Juhindun alati Austria psühhoterapeudi Viktor Frankli seisukohast: “Püüd teisi inimesi aidata ja abistada on võimas relv, mis tagab aitajale psüühilise tervise.”
Käesolev, 1999.aasta on kuulutatud rahvusvaheliseks vanurite aastaks deviisi all “Ühiskond igale eale”. Vanadus ja sellega seonduvad probleemid on kogu ühiskonna tähelepanu all. Paljuski saavad vanemad inimesed ise aitamistööga kaasa aidata. On ju vanadus ka kasvamine ja arenemine kõrgema elukvaliteedi nimel.

Rein Prii

Kolm aastat on olnud täis tegevust ja arengut. Tunnen suurt rõõmu sellest, et olen kaasa aidanud sellise keskuse loomisele, mis inimestele nii palju pakub ja neile vaimset tuge annab.

Erika Liivanurm

Minu elu on edasi läinud ainult tänu sellele majale. Enne siiatulekut matsin mehe. Masendus oli suur.
Läbi tegevuse, teiste inimestega suheldes olen jälle mina ise.

Evi-Felicia Valdre
On suur rõõm siia majja tulla. Kui tulles on nägu morn, siis lahkudes olen alati rõõmus.

Reet Taba

Majja toob mind meeldiv kohustus nõu anda ja teisi abistada. Saan sellega rahuldada ka oma suhtlemisvajadust. Ringides osalemine tõstab toonust. See maja on paljudele vajalik.

Marja Liidja

Vanaduse karide hulka kuulub pidetus – kaovad varasemad sidemed, kohustused, elurütm. Poska Villa seisab keset nostalgilist Kadrioru kanti nagu “kindel linn ja varjupaik”, kui võib nii öelda kedagi pahandamata. On muutunud endastmõistetavaks, et siia võib tulla, siin tegutseda, suhelda, end hästi tunda. Valves olemise päevadel on huvitav vaadata, kuidas kogu see mesipuu sumiseb, mis tähtsad talitused kedagi majja toovad. Ringides kujunevad omaette väiksemad pered, huvikaaslused, kohvilauaseltskonnad. Eriti meeldivaks muudab selle kõik maja vaim, sihiseade, mis näeb ka vanades, “vanemaealistes” väärikaid ja vastutusvõimelisi isiksusi, isetegijaid ja teistegi aitajaid, keerulisemalt öeldes subjekte, mitte objekte (abiootajaid, keda abistajad täie tõsidusega ei võta).